Kuidas kaskadöör auto alla sõitis

Meie pere mehed magavad juba teist tundi midagi, mis tundub olevat nagu talveuni, aga kuna nii palav on, siis on see rohkem nagu…omas mahlas vegeteerimine. Väikemees vähkreb rahutult, suur aga lihtsalt norskab. Üritan rääkida, aga ta ei suuda silmi lahti teha. Nii naljakas on!
Selline tunne, nagu me oleks maalt tulles autot ja meie seitset asja seljas tarinud – väsimus kiusab ja selline rammestus…

View On WordPress

Nagu näete, on suve saabumisega märkimisväärselt vähenenud ka blogis viibimise aeg. Võib-olla ma polegi nii pühendunud “staarblogija”, aga see selleks.

Sellel nädalal on mul/meil tegemist-toimetamist olnud väikemehe oma tuppa sättimisega. Mõtlesime Keioga, et kaua ikka võib, et vanus hakkab juba peale tulema ja mingil elu hetkel võiks meil magamistoas ka rohkem ruumi olla, mitte ainult kapp kapi ja voodi voodi otsas. Mõtlesime igasugu imenippe välja, kuidas võiks harjutama hakata, et paneks tüübikule äkki oma tuppa reisivoodi üles ja paneks ta esialgu sinna lõunaund magama. Noh, et harjuks keskkonnaga.
Naine minus hakkas loomulikult siis mööbeldama, kui mees kodunt ära läks. Sest siis on hea toimetada, pole kedagi jalus ja saab “trenni” teha (omaette pihku vandudes, et miks see paganama kummut nii raske on ja manööverdamisruumi nii vähe on!!) – aga näed, hakkama sain!
Poisi toast kummutit magamistuppa transportides mõtlesin poole tee peal, et viskan ta hoopis rõdult välja. Sest mul oli siiber. Sest ta oli nii suur ja raske ja lohistada ei andnud kuidagi ja ma pidin selle üle voodi tõstma. Ja no, rõduuks tuli nii kui nii enne vastu, kui soovitud sihtkoht.

Aga rõdult alla ma seda ei visanud.

Needless to say, magas kutt selsamal ööl juba omas toas. Probleemideta. Tänaseks juba neli ilusat ööd ilma ühegi probleemita. Jehhuu!
Mul on vaja veel kuskilt talle suuri kaste ja korve sebida, et panipaiku tekitada, muidu aga on tuba juba täitsa temahõnguline.

Üldpilti ma muidugi teha ei saa, sest kõik ei ole valmis ja mõned asjad on laiali. Lihtne ju?

Muidugi ei möödu kogu meie aeg kodus istudes ja asjadega asjatades (küll seda kola jõuab sorteerida), vaid ikka väljas päikese käes ka! Näiteks ühel ilusal päeval käisime loomaaias, teisel ilusal päeval võtsime vanaema juures päikest.
Ma olen ikka üks lootusetu kuju küll, päike mind ei armasta. Tahaks väikestki jumet peale saada, aga no lihtsalt ei hakka… Ei möödu päevagi, mil mulle meelde ei tuletataks, kui valge ma olen! :D

Ühtlasi on KG endale korraliku nohu saanud, niiet ka selle vastu võitlemiseks kulub omajagu aega. Kahju on lapsest ja ei oska kuidagi aidata – tahaks ju ikka, et kõik kohe ja ruttu korda saaks. Nii kole on seda korisevat zombie-poissi vaadata, kui aidata ei saa. :( Helistasin perearsti nõuandeliinile ka, ja ega nemadki midagi erilist soovitada ei osanud. Et ikka pakkuda palju rinda ja palju juua, võimalusel nina puhtaks tõmmata ja et kui nohu taandub, kaob ka köha.
No ninapumba tunneb tüüp ikka juba väga kaugelt ära. Kui asi ikka väga hull on, laseb ta kaks korda tõmmata, kui ei, siis on ta meistermanööverdaja – lükkab käte ja jalgadega ja vehib peaga. Vahest on meil kahekesigi raske teda paigal hoida. Vaene laps!! Et kui kellelgi on mõned kodused nipid-soovitused, kuidas nohuse lapsega hakkama saada, laske aga tulla! Mööda külgi maha ei jookse midagi, oluline on KG ikka vonksu saada.

Aga lõpetame veidi positiivsemal lainel ja vaadake, kuidas me päikest võtame:

IMG_2096

Või kuidas KG ja Keio loomaaias kaladega tutvust teevad:

IMG_2071

Olge suvised ja mõnusad!

Kris on nüüd ametlikult suur mees - oma toa ja oma loaga. Ja ühtlasi nohuga :( Nagu näete, on suve saabumisega märkimisväärselt vähenenud ka blogis viibimise aeg. Võib-olla ma polegi nii pühendunud “staarblogija”, aga see selleks.

MUIDUGI RINNAPIIMA!

Aga lisaks sellele ka kõike muud head kraami. Ma poleks eluilmas arvanud, et seda kraami nii palju on, kuniks kõik lauale kuhjanud olin ja pilte klõpsima hakkasin.

Tean, et mõned emad tegelevad oma lastega näputoitumisega, kuid meie kahe puhul on see KG hammaste puudumise tõttu veidi raskendatud. Siiski olen talle nii mõnigi kord hambusse andnud erinevaid juurikaid, puuvilju ja marju – porknaid, kartuleid, kapsast, banaani, maasikaid ja kõike muud, mis käeulatusse sattunud on ja mis minu meelest poisile maitsta võiks.
Ka meie proovisime ühte sellist söögikorda ette võtta. Tänases menüüs: porknad, kartul, kapsas, suvikõrvits ja selles lutimoodi-asjanduses kirsstomat. Ja loomulikult banaan!

Toidulisa saamisega alustasin suhteliselt vara (4 elukuu kanti, lööge mind risti nüüd!), sest olukord nõudis seda. Oleks ma saanud rinnad koju jätta, ma oleks seda teinud, aga kahjuks ei käi need küljest ära ja nii hakkaski Kris oma esimesi ampse mekkima. Ja väga edukalt, ma pean mainima.
Kõige esimeseks vaieldamatuks lemmikuks sai koheselt porgandipüree. Kõikvõimalikud miksid – kartul+progand, kaalikas+porgand ja muu selline. Esimene amps tavalist laste lemmikut – banaani – nii hästi ei läinud. No ei maitsenud kuidagi, aga ajapikku hakkas ka see meeldima. Ainuke püree, mida ta konkreetselt keeldunud söömast oli mingi imelik Milupa või Semperi purgipüree. Ma isegi ei mäleta, millega see oli, aga juba lõhna järgi tekitas see minus vastuolu, mis siis veel lapsest rääkida.

Tänaseks on tahke toidu ja rinnapiima vahekord nii umbes 50-50, kuid on näha, et see vahe hakkab iga päevaga muutuma. Et “tissitamist” jääb vähemaks ja mehemõõtu söögikorrad aina suurenevad.
Kodus leiduv söögipoolis on aga selline:

IMG_2037

Vaieldamatult lemmikud Ella’s kitcheni püreed

IMG_2039

Seni veel proovimata Ella’s kitchen’i smuutid. Tagant paistab Spaghetti Bolognese, mis läheb siis alla, kui see saumikseriga üle käia. Muidu on makaronitükid veel veidi vastuvõetamatud :)

IMG_2038

Porgandimehu on #1! Lisaks reisule kaasavõtmiseks mõeldud purgipüreed ja mahlad. Enne magamaminekut süüakse hea une putru.

Selline on meie lapse söögilaud. Mida teie pisikesed söövad?

Tutvustan väikemehe söögilauda veits. MUIDUGI RINNAPIIMA! Aga lisaks sellele ka kõike muud head kraami. Ma poleks eluilmas arvanud, et seda kraami nii palju on, kuniks kõik lauale kuhjanud olin ja pilte klõpsima hakkasin.

Jaanipäeva-järgne nädal on ja jääb alati üheks mu vaikseimaks nädalaks siin blogis. Enamasti just sellepärast, et jaanipäev on see tore aeg, kui väikest Eestit külastab mu vend ja käed üles tõstes ütlengi, et enamus meie ajast kulus tema peale. Kahju ei ole kohe üldse mitte!

Sel aastal tuli ta sellisel vahval päeval, nagu seda oli minu 100 õnneliku päeva kõige-kõige viimane päev! Seda erilisemaks ta selle tegi. :)

Üleüldse pole me vist ühelgi aastal nii palju aega Padisel veetnud, kui seda sel aastal tehtud on. Lapsega reisimise võlud on end ilmutanud – saime küll auto suurema vastu vahetatud, aga tihtilugu leian end mõttelt, et meil on veel suuremat autot vaja! Tänaseks olen ma lapse reisivoodi kokku-lahtipakkimise ekspert, väike koormakujundusinsener ja kerge logistikaekspert, mähkmeid saab vahetada igal pool, süüa anda samuti. Eluilmas poleks ma arvanud, et lapsele on vaja nii palju asju kaasa võtta. Riided, veel riideid, veel riideid selleks puhuks, kui riided ära määritakse, õhemad riided, paksemad riided, uneriided, mähkmed, pudelid, söögid-joogid, mänguasjad, tekid-linad, mütsid, kindad, vanker-kõhukott, sääsevõrgud ja sada muud asja veel. Eluilmas poleks ma arvanud, et lapse kott on suurem kui minu ja Keio oma kokku.

Ühtlasi sai ka selgeks, et päris nii käed-vabalt trippida enam ei saa, kui seni harjunud olime. Lapsega on hulga keerulisem pikki autosõite ette võtta ja siis veel linna vahele uudistama minna. Keeruline, kuid mitte võimatu! Meie otsustasime, et ei hakka väikest inimest nii palju piinama ja võtsime kodutee ette natuke varem, kui planeeritud.
Õnneks saime me ka selle suve ainukese ilusa ilmaga kokku! Loomulikult olid kõik nii paksult riides, et igatsus lühikeste pükste järele oli peaaegu kohene. Mis parata, ma otsustasin aga seda vähestki nautida ja võimalusel kõhule päikest korjata.

Meil oli lahe nädal ja iga jumala kord, kui akna pealt autos istuvale, ärasõitvale vennale lehvitama pean, tilgub mu süda verd. Aga mis teha. Hoolimata vahemaast, on ta mulle südames ikka nii-nii lähedal!

Blogivaikusest Jaanipäeva-järgne nädal on ja jääb alati üheks mu vaikseimaks nädalaks siin blogis. Enamasti just sellepärast, et jaanipäev on see tore aeg, kui väikest Eestit külastab mu vend ja käed üles tõstes ütlengi, et enamus meie ajast kulus tema peale.

Nagu ma kunagi mitu-mitu postitust tagasi mainisin, siis ilmselt tulevad minu viimased kümme kõik koos ühes postituses :)

Ja trummipõrina saatel esitlen ma teile… PILT #100:

Quality time with the bestie and my favourite brother!

Quality time with the bestie and my favourite brother!

Pean ütlema, et see oli üks ütlemata lahe challenge. Võib küll tunduda, et iga päev piltide tegemine on tüütu (tõsi, mõnikord ongi), aga see sunnib sind tähelepanu pöörama headele asjadele elus! Ja neid on oh-hoh-hoo kui palju tegelikult! Mina olen küll nüüd rikkam!

achievement

SADA TÄIS! HURRAAA! :) Nagu ma kunagi mitu-mitu postitust tagasi mainisin, siis ilmselt tulevad minu viimased kümme kõik koos ühes postituses :)

Tsau sõbrake!

Kas Sa suudad uskuda, et juba täna oled Sa ei rohkem ega vähem kui seitse kuud vana. Kuhu see aeg küll lendab?!
Kõigepealt vabandan, et Sulle väikese viivitusega kirjutan, sest täna peale ujumist oli Sinu ja Su energia ülejääkidega tükk tegu.
Ujumine on endiselt Su vaieldamatu lemmiktegevus. Ma pole Sind kuskil mujal nii rahulolevana näinud, kui basseinivees. Lõug kipub natuke värisema, aga see on sõprade ja füsioterapeudi jaoks armsalt naljakas. Sest sa oledki armsalt naljakas oma vahvate ujumisvõtete ja suure-suure suuga. Mõnikord on Sul nii palju öelda, et Sa tahaks seda ka sukeldumise ajal öelda. Õnneks oskad Sa siis oma suu ilusti kinni hoida ja veealust olustikku nautida.

Uskumatu on ka see, kui suurt rolli mängivad kuud ja nädalad sel ajahetkel Sinu arengus rolli. Et kuidas eile ei ole üldse nagu täna ja kuidas Sa iga jumala päevaga midagi uut ja huvitavat õpid. Olgu, ma ei tea, kas ma Su puristamise ‘uue ja huvitava’ alla liigitaks, aga siiski, ka see on oskus! Eriti meeldib Sulle seda siis teha, kui Su pudrumulk head ja paremat täis on – no et ikka kõik kohad koos oleks!

Roomamiseni Sa veel jõudnud ei ole, hambutu oled ka. Aga see on okei, sest Su hambutu naeratus sulatab südameid (eriti minu oma). Küll aga on mul varsti raskusi Su kinnipüüdmisega, sest rullid mööda tuba ringi nagu teerull. Ühe väikese ärakäimisega võid Sa vabalt ühest toa otsast teise saada. Nii, et ise arugi ei saanud.
Võid isegi arvata, et Sass ei ole sellega väga rahul… Eks ka talle hakkab kohale jõudma, et ta hea elu on läbi saamas ja et peidupaiku jääb aina vähemaks.

Pikkust ja kaalu ma Sulle öelda ei oska, sest arstitädi visiidini on veel kõvasti aega. Igatahes, minu pakkumine on, et oled kuskil 68-69cm pikk ja kaalud veidi üle 7 kg! Paras porukas, mida süles tassida. Tõesti, mu selg arvab sama :)
Tänase erilise päeva puhul proovisime selga ka Su uhkeid viigipükse-särki-vesti, mille Ragnar Sulle esimeseks katsikuks tõi. Sa nägid täitsa šikk välja, niiet võib arvata, et Ragnar on oma väikese wingman’i leidnud. Armas olid Sa tõesti – ma loodan, et Sa kogu kremplist ruttu välja ei kasva, vaid et me jõuame neid Sulle veel mingi erilise sündmuse puhul selga toppida.

Ma armastan Sind, väikemees! Oled mu väike päike igas päevas!
Palju õnne minisünnipäevaks!

Seitse! Juba?! Tsau sõbrake! Kas Sa suudad uskuda, et juba täna oled Sa ei rohkem ega vähem kui seitse kuud vana.

Jessas, kui piinlikult pikk paus on siia tekkinud…
Aga samas ei saa ma end süüdistada. Peale seda, mis mu sünnipäevaga juhtus ja peale seda kinki, milleks on see neetud Xbox360, olengi ma lihtsalt sõltuvuses.
Kogu mu vaba aeg, mis ei kulu KG, Keio, Sassi, koristamise, söögitegemise, poes- ja ujumiskäimise peale, kulub justnimelt sellele.
Paistab, et ka kahekümne kolmeselt võib sisemine gamer-girl taas ärgata ja tekibki tahtmine mängida. Raiskasime mõnusa kopika sel kuul erinevate mängude peale, aga senimaani pole me ühtegi ostu veel kahetsenud. Kaks mängu on tänaseks juba läbi tehtud.

Konsooliga mängimise võlud on ikka hoopis teistmoodi, kui seda on arvutiga. Ma mäletan eredalt oma Diablo II’e mängimisaegu, sõpradega-sõpradeta, aga sel päeval, kui soetasime Diablo III’e konsoolile, sai alguse väike võidujooks. Lihtsalt võidujooks, minu ja Keio vahel. Noh, tänu natukene rohkemale vabale ajale jõudsin mina enne finišisse. Ja tänu LoL’ile ka.
Kõik, kes vähegi mängumaailmaga kursis on, teab, et Diablo III’e tegemine võttis hullupööra kaua aega ja ootused sellele mängule olid… kõrged. Ütleme nii siis.
Ka minu omad olid kõrged. Ja iga tunniga, mil ma mängu süvenesin, sisenes minu meeltesse kerge pettumus. Mulle meeldib Diablo, ikka veel meeldib, aga uus ei olnud sugugi see, mida ootasin. Ootasin suuremat, paremat, paeluvamat… Teate küll.
Veetsin oma tunnid oma uue lemmikuga mängides, selleks oli Witch Doctor. Ühelt poolt sellepärast, et Keio oli juba õiatüdruku ära võtnud, teisalt selle pärast, et üks meie tuttav teadis rääkida, et see character on võrdväärne Diablo II’s figureeriva Necromanceriga. Ma ei pidanud oma valikus pettuma!

Pildid pärit siit

Tänaseks on Diablo III seljataha jäänud ja veel ühed 24h (kokku) olen kulutanud sellisele mängule, nagu on Mass Effect. Olin alguses väga skeptiline, kui plaadi konsooli lükkasin ja proloogi vaatasin. Olin ka kaks esimest mängutundi skeptiline ja ei suutnud kuidagi otsustada, millised tundmused mul selle mängu vastu on – no et kas see meeldib mulle või et kas ma mängin seda kohusetundest (sain mängud sõbra käest sünnipäevaks). Enne, kui ma arugi sain, lugesin juba hoolikamalt vastusevariante ja süvenesin mängu süžeesse. Tänaseks võin öelda, et selle seiklusmängu (sci-fi) mängimine võrdus minu jaoks raamatu lugemisega; see kõik hakkas mind vaikselt endasse tõmbama ja ma muudkui lugesin ja lugesin ja lõpuks hakkasin juba ise huvi mängus toimuva vastu tundma: teadsin tegelaste nimesid ja nende taustalugu, erinevate maailmate legende, kuulujutte. Ka Mass Effect leidis tänasega oma lõpu… Näitan teile naeratavaid salarian’e, äkki sulatab kellegi südame.

  
  

Ja ühte ma teile ütlen: paljud inimesed on oma hinge nendesse mängudesse pannud. Kui mul õnnestus kellegis huvi äratada, siis loodan, et tulevikus saab sellest veel keegi aru.

Ning tänu Keiole, kes tahtis järgmise osa graafikat näha, mängin ma juba järgmist osa. Edasi. Loen oma järgmist raamat-mängu. Poleks ta küsinud, oleks ma ilmselt pausitanud. Simsi mänginud või midagi.
Aga ei, oli tal vaja näha. Ja loomulikult oli mul vaja edasi mängida.

See kõik oli kolm tundi tagasi :D

Mis aga 100days’i puutub, siis see on endiselt käimas. Panen ilmselt viimase kümne päeva pildid ühe kompotina kõik koos.

Olge muhedad!

Pagana konsool oma pagana mängudega… :D Jessas, kui piinlikult pikk paus on siia tekkinud… Aga samas ei saa ma end süüdistada. Peale seda, mis mu sünnipäevaga juhtus ja peale seda kinki, milleks on see neetud Xbox360, olengi ma lihtsalt sõltuvuses.

#88:

Selfiemaster 3000 :D

Selfiemaster 3000 :D

#89:

Last of the birthday goods... Good night!

Last of the birthday goods… Good night!

#90:

Today's pram tuning. Combining the nice weather with the small duties of returning a huge bowl and retrieving my left-behind beautiful white roses - a total of 9 kilometres!

Today’s pram tuning. Combining the nice weather with the small duties of returning a huge bowl and retrieving my left-behind beautiful white roses – a total of 9 kilometres!

10 more days to go!


Viimane sünnipäevateemaline postitus, ausalt ka! Nüüd aga tagasi rutiini! #88: #89: #90: 10 more days to go!

Uskumatu, et kätte ongi jõudnud see päev, et täna olen ma kõige vanem, mis ma eal olen olnud ja et nii ta lähebki edasi, päevast päeva. Ja enne, kui arugi saan, olen vana.

Hämmastav aga on see, et selle miljoni aasta jooksul, mil ma bloginud olen, olen ma oma sünnipäevast reaalselt kirjutanud vaid ühe korra. ÜHE KORRA. Sain siis üheksateist ja read olid toona sellised:

Appi. Ongi käes.

Tavaliselt on sünnipäevades midagi erilist, midagi, mida väiksena alati oodata… Ja mida ma teen? Ma istun kell kümme hommikul siin, ema laptopi taga, ihuüksi alumisel korrusel. Kats magab sügavat und mu toas, plikad on kontrolli alt
väljas ja Gert karjub nende peale. Selline tüüpiline laupäev mumeelest. Samas panevad väiksed kallid ja mõned imelikud ‘palju õnne’ ühmamised sees midagi soojendavat põlema; justkui korraks on tunne, et hei! täna on tõesti see päev.
Minu päev. Sünnipäev.

Ma loodan, et mida kauem ma ärkvel olen, seda paremaks see tunne läheb. Et äkki ma olen praegu liiga uimane või unine, et endale seda head päeva teadvustada. Ilm võiks ka päeva peale paremaks ja soojemaks minna, sest ma ei taha palju raha seest soojendava viina peale magama panna. Peame siin ju kõigest kolm tundi olema :)
Ja veel, kui keegi täna niisama linna peale laiama läheb, siis you’re welcome to join us. Mida rohkem, seda uhkem!

Happy birthday to me.

Ilmselt pole ma oma päeva kunagi nii palju hinnanud, sest nii mõnelgi aastal on mu sünnipäevaaeg kokku langenud mu eksi äraminekuajaga (sad times, obviously) või mingi pingelise koolitemaatikaga või siis ma ei teagi, millega. Ma ausalt ei oska öelda, miks ma sellest kord-aastas-tähtpäevast kirjutanud pole, nagu see oleks lihtsalt üks päev. Nagu iga teinegi… Kahju tegelikult.
Sest sünnipäev on ikkagi minu päev. Vahet pole, kas keegi soovib õnne või mitte. See on see päev, kus su ema nägi ränka vaeva, et sind ilmale aidata ja selle eest peaks tänulik olema. Üldse, elu eest peaks ka tänulik olema! Nüüd ma võib-olla hindan seda rohkem, sest ma olen ka kellegi sünnipäeva omal nahal (seda sõna kõige otsesemas mõttes) üle elanud ja loodan, et ühel päeval oskab ka mu poeg seda hinnata.

Tahtsin siia pilte ka panna eelmistest aastatest, aga nii palju, kui ma otsisin, siis leidsin ma ainult KAKS. Uskumatu, aga kaks!

Sel aastal olen ma oma sünnipäeva üle häppi! Mis siis, et ilm on selline, nagu ta on. Aga telefon on punane ja mu head sõbrad ei väsi korrutamast, kui hea päev täna on. See teeb tuju heaks! Õhtused muljed kirjutan vast hiljem siia alla :)

Varsti hakkan pitsatama, kirju koera sain juba eile valmis ja külma pandud. Eilne pilt ka:

#87:

20140611-235544-86144257.jpg

Getting ready for tomorrow!

Ilmataat pani päevaga veidi puusse, aga olgu - see selleks. Palju õnne tänastele sünnipäevalastele, kaasa arvatud mulle! :D Uskumatu, et kätte ongi jõudnud see päev, et täna olen ma kõige vanem, mis ma eal olen olnud ja et nii ta lähebki edasi, päevast päeva.

2 päeva 23ni

Sünnipäevainffi.

Nonii, sõbrad!

Nüüd on asi senimaal, et mul on peale tulnud koristamishullus (tuleb ju takkajärgi ära teha kõik kevadised suurpuhastused, mis tegemata jäid) ja eks ma piilun natukene kalendrisse ka. Ei tahaks külalisi rokahunnikus vastu võtta ka, if you catch my drift...

Lugu siis selline, et laupäeval on kohtumispaigaks Rästa. Kõikidele tööloomadele ja muidu tohedate graafikutega inimestele…

View On WordPress

84 & 85

#84:

#84:

Got some recognition today for a job well done! KG was almost instantly all over my small shiny trophy, just like a little magpie :)

Vembu-Tembu oli… väsitav. Nagu te pildi pealt näha võite. Kui midagi näha ei ole, siis seletan lahti, et selg on haige ja tüdimus on peal – KG on natuke väike veel seal ringi trallamiseks, aga järgmiseks aastaks kindlasti asjalikum juba kui praegu.
Sain ka…

View On WordPress

82 & 83

#82:

Passed my very final exam(s) for this season, now it's chill-time!

Passed my very final exam(s) for this season, now it’s chill-time!

Olin end juba täiesti sellele lainele end häälestanud, et nüüd peangi kaks nädalat praadima, et teada saada, kas sain oma eksamid läbi või ei. Kontrollisin oma e-maili umbes 300 korda päevas ja igat piiksu kontrollisin ka kohe. Õnneks – ÕNNEKS! – tuli otsus kiiresti ja varem e-posti ja olles esimesi ridu lugenud, hüppasin ja…

View On WordPress

80 & 81

#80:

10349744_735257369854907_1177608607_n

Birthday came early!

Ilmselt seletab see pilt nii mõndagi. Näiteks seda, miks ma eile jälle ei bloginud… No vastus on ju imelihtne – K otsustas mulle sünnipäevakingi varem kätte anda ja nii see õhtu siin mööduski, veinitades ja teleka ees karates, hiljem vaadates.
Xbox ei ole küll sama, mis vana hea oldschooltelekamäng, aga telekamäng on ta siiski ja tulevikus saab isegi väikemees oma tunde…

View On WordPress

Kergem hingamine

Üleminek suvegraafikule ja kerge ülevaade möödunud blogivaikusest. :)

Nii, vahele on jäänud kohe mitu tublit blogipäeva, aga seda ka asja eest!
Nimelt täna oli meie viimane-viimane eksam sellel hooajal, aitab küll jamast! Kui kõik läheb hästi, oleme kahe nädala jooksul jälle paberikese (mina isegi kahe!) võrra rikkam. Hoian pöialt, et läks hästi ja oma teadmised ikka rakendatud sain.

#79:

My kind of "last exam day"! Now to wait for two weeks to pass and see if it was all worth it...

My kind of “last exam day”! Now to wait for two weeks to pass and see if it…

View On WordPress

Sünnipäevalainel surfates

"Sest sul on ainult kord aastas sünnipäev…" ♬♩♫♪

Teate ju küll, kuidas ameeriklased selle kohta ütlevad, kui nad tavalisest rohkem nänni tihedamini saavad? Like every day’s a birthday!
Mina unistan ka vaikselt oma sünnipäevast, sest, olgem ausad, kellele meist nänni ei meeldiks saada? Mulle küll meeldib!

Väiksest saati olin juba tuhinas, kui kalender jõudis senimaani, kui nägin oma sünnipäeva. See oli äge.
Muidugi vahepeal sain ma suureks ja…

View On WordPress